Wednesday, November 09, 2011

Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid?

Masetujuu : S .


---

Ta tuleb varsti, mu tunnete haripunkt, tema, kelle pärast ma isegi vist olen selles seisundis. See valu, mis kunagi ei kao. Ja kui kaob, siis on see lihtsalt peidus- ootab, varitseb sind, tabab kõige nõrgemal hetkel ja oi, kuidas ta siis tabab. Tuhat mõtet käib mu peast läbi peavaluga samas taktis. Ma ei tea, mida teha - nutta, naerda. Ma olen kasutu, võimetu, ma olen endas usu täielikult kaotanud, ma ei suuda taastada kontrolli ja reaalsus on kadunud. Reaalsus on meie telliskivi, mis on sel hetkel habras kui klaas.

--- 

Janne .

No comments:

Post a Comment